Inimesed kardavad uuendusi. Nad virised kogu aeg selle üle, et nende elu on liiga igav ja midagi meeliköitvat ei toimu. Aga tegelikult sõltub see ju kõik sinust endast. Vanad inimesed räägivad kui tore ja muretu oli nende lapsepõlv. See oli nii huvitav sellepärast, et väiksed lapsed ei karda avastada. Nad leiavad igas päevs midagi uut. Nad saavad haiget ja õpivad sellest. Aga täiskasvanuna sa juba tead, mida peab tegema. Sul tekib oma rutiin. Sa harjud sellega ära. Ning siis kardad sa asju, mis ei kuulu sinu igapäeva ellu. Niimoodi sa ju ei saagi midagi uut kogeda. Inimesed peaksid oskama oma tavalistest tegevustest välja tulla ja tegema midagi ennekogematut. Nad võiksid ju olla sama õnnelikud nagu nad olid oma lapsepõlves. Või mitte ? See, et sa oled juba siin maailmas pikki aastaid elanud, ei tähenda, et sul ei peaks olema lõbus elu nagu noorena. Just nüüd sa ju tead, mis sulle siin elus on meeldinud ja mida sa kahetsed. Nüüd on võimalus teha seda kõike, mis on tegemata jäänud. Aga inimesed kardavad seda, nemad tahavad ikka elada seda elu, millega nad on harjunud ja mis on nende jaoks turvaline.