Öösel on kõik pime ja saladuslik. Kõikide inimeste silmad tunduvad palju sügavamad. On tunne, nagu oleks nende silmade taga rohkem, kui vaid pisikene aju täis mõtteid. Võibolla on see sellepärast, et tänu pimedusele sa ei näe teiste silmi terviklikult ja kujutad neid endale ette. Kuid siiski, ka inimeste jutus on palju rohkem väärtuslikke mõtteid. Inimesed justkui julgevad öösel oma mõttemaailma piiridest välja lasta. Võibolla ka sellepärast näeme me unes selliseid asju, mille peale me päeval ei tulekski. Minu aravtes on inimesed ka öösel julgemad. Äkki see tuleneb sellest, et nad arvavad et pimedus varjab neid. Pimedus katab ära neid ja nende mõtted ning need kõik mattuvad musta vaiba alla. Nii suudavad inimesed öelda välja asju, mida nad päeval ei räägiks. Nad arvavad, et nende jutt hajub sellesse pimedusse, mis neid ümbritseb ning ei jõua nendeni, kes seda kuulda ei taha. Hommikul võib tunduda kõik see, mis sa öösel rääkisid tühine, kuid tegelikult see nii pole. Kõik sõnad, mis sa välja ütled, on alati suure hinnaga. Võibolla on just nendel öistel sõnadel väga suur tähendus, aga lihstalt päeval oma piirides mõtlemisega sa seda ei mõista.