Ma tahaksin olla vihm, Ma tahaksin pilvedes ringi rännata ja siis taevast alla kukkuda. Aga mitte mingil juhul ma ei oleks tavaline vihm. Ma sajaks seal, kus minust kõige rohkem rõõmu tuntakse. Ma sajaks kuivas kõrbes janusse surevatele inimestele. Ma sajaks alla lumena seal, kus lapsed pole kunagi seda valget ime näinud. Ma tahan teha kõik õnnelikumaks. Ma ei taha, et keegi teeks lahti vihmavarju, paneks selga keebi või varjuks tuppa. Ma tahan, et mind võetaks vastu rõõmust kilgates, tantsides ja mind tänades.

Adrenaliin

midagi tungib mu kerre
midagi, millest hullub mu meel
midagi lasti mu verre
midagi, mida tahaks veel

     Öösel on kõik pime ja saladuslik. Kõikide inimeste silmad tunduvad palju sügavamad. On tunne, nagu oleks nende silmade taga rohkem, kui vaid pisikene aju täis mõtteid. Võibolla on see sellepärast, et tänu pimedusele sa ei näe teiste silmi terviklikult ja kujutad neid endale ette. Kuid siiski, ka inimeste jutus on palju rohkem väärtuslikke mõtteid. Inimesed justkui julgevad öösel oma mõttemaailma piiridest välja lasta. Võibolla ka sellepärast näeme me unes selliseid asju, mille peale me päeval ei tulekski. Minu aravtes on inimesed ka öösel julgemad. Äkki see tuleneb sellest, et nad arvavad et pimedus varjab neid. Pimedus katab ära neid ja nende mõtted ning need kõik mattuvad musta vaiba alla. Nii suudavad inimesed öelda välja asju, mida nad päeval ei räägiks. Nad arvavad, et nende jutt hajub sellesse pimedusse, mis neid ümbritseb ning ei jõua nendeni, kes seda kuulda ei taha. Hommikul võib tunduda kõik see, mis sa öösel rääkisid tühine, kuid tegelikult see nii pole. Kõik sõnad, mis sa välja ütled, on alati suure hinnaga. Võibolla on just nendel öistel sõnadel väga suur tähendus, aga lihstalt päeval oma piirides mõtlemisega sa seda ei mõista.

arvan, et ei karda, samal ajal värisedes hirmust nagu hall hiireke kassi nähes

arvan, et vaikus on parem, samal ajal kui see mind sisemiselt tapab

arvan, et on parem kui keegi sellest ei tea, samal ajal kui mu terve keha ja mõistus räägib muud

arvan, et kõik muutub, samal ajal mõeldes vaid kõige halvemale, mis võib juhtuda

arvan, et argus saab minust enne võitu, kui suudan oma kirja pandud read välja öelda….

arvan, et ükskõik mida ma ei ütleks, see kõik oleks vale

otsustan, et ma vaikin !

Öise taeva all maas

terve ümbrus ununeb.

Ka mu peos olev klaas

järsku kildudeks puruneb.

Valust võpatades,

endale tegelikkust sisendan.

Verejooksu lõpetades

suurest shokist kisendan.

Stardipauk käib,
jalad jooksevad liigutamata.
Kõik nii lihtne näib-
võit tuleb pingutamata!

………………………………

Algust pole enam näha,
lõpp ka ei paista veel.
Jõudu on alles nii vähe
sellel pikal ja raskel teel.

……………………………….

Lasen viimased jõud valla,
finishijoon paistma hakkab.
Higipiisad libisemas alla,
lihaste töö vaikselt lakkab

Kas õige on suund,
kuhu poole sammun ?
Või on siin ainult vastutuul
ja ma koha peal tammun?

Kas keegi ütleks mulle,
mida nüüd edasi teha,
kui unistused on visatud tulle
ja alles vaid tühine keha

Ei vaja ma paljaid sõnu,
millel kohe on kuulda kaja.
Ei ole mulle seda kõmu,
siia tuulisesse ellu vaja.

Nõuan vaid ühte märki,
mis näitaks suuna ette.
Kuid tean et seda särki
pean õmblema omaette.

Särki, mis sooja annaks
ja tuule eest kaitseks..
Ma seda igavesti kannaks,
kuid tean, et see jääb mulle väikseks.