Kõik ütlevad, et noorena tuleb teha läbi kõik lolluse, sest siis on need veel natukenegi andestatavad ja tuleb õppida oma vigadest. Samas öeldakse, et ära muretse kui sa pole veel midagi teinud,sul on veel terve elu ees. Kas need laused pole mitte üksteisele vastu rääkimine? Mina arvan, et terve elu tuleb läbida seiklusi, iga päev peaks saama teada ühe uue fakti ja vähemalt korra nädalas pead sa tegema midagi ennekogematut. Ma armastan seda tunnet, mis tuleb millegi uue läbi kogedes. Kõigepealt hakkab kõht keerama, tuleb juba tunne, et äkki ma ikka ei peaks seda tegema, äkki ma ei saa hakkama. Siis tuleb võtta kasutusele mu ema lemmiklause "äkki tueb püksi ka". Kui saada oma esimesest hirmust üle, tuleb ärevus, samuti hakkab kõhus keerama ja käed higistama. Endorfiinid vallanduvad, andrenaliinitase tõuseb. Ja siis on see käes, sa teed selle ära. See on lihtsalt võrratu. Iga uue asjaga sa ületad oma võimeid ja ss tahad seda veel. Sul tekib sõltuvus ja siis sa ei saa enam elada ilma selle tundeta.